Peaaegu pool

Saarel puhkasime veel päeva, sõudes (aerutades?) süstaga mangroovides ja ulgumerel, matkates miskil sääserohkel loodusrajal ja sõites lõpuks läbi kõik saare teed ja enamuse randu. Viimased olid suures osas üsna igavad – palmid ja liiv ja meri ja paar siinseks kohustuslikuks elemendiks olevat kiike. Nii valivaks muutusime lõpuks palmirandade osas. Meie viimase paari päeva kodurand oligi kõige mõnusam ja omanäolisem lõpuks. Loomulikult ei pääsenud me uudistama kohaliku kinnise tippkuurorti randa, milles ööbimise hind on neljakohaline. Eurodes. Lõpuks sai saarest veidi küllalt juba. Viimase paari päeva ülikallis (15 euri neljale on siin ikka lubamatult kõrge hind) ja keskpärane söök aitasid ka tsivilisatsiooni (loe: ööturu) igatsusele kõvasti kaasa. Ja kaua sa ikka mööda erinevaid randu jaksad konnata.

Päev 12 kulus taas eneste transportimisele. Seekord oli aga meri nii tormine, et pool (see väiksem) meie seltskonnast suutis esimese 10 minutiga kogu oma sisikonna välja oksendada. Vahepeal oli juba päris hirmus selles pähklikoores ulgumerel, aga kohale me jōudsime. Lõpuks ka suuremate viperusteta Bangkokki. Kuigi, keegi võiks mulle ära seletada, kuidas on ok, et buss läheb tankima 20 minutit PÄRAST seda, kui reisijad on peale võtnud? Igatahes jõudsime pealinna. Meile omaselt ei olnud me nõus alluma provokatsioonidele ja maksma 2 eurot takso eest ning otsustasime jala hotelli kõmpida. Loomulikult tähendas see 3 km mööda kiirtee aluseid getosid kottpimedas ekslemist. Ja kurjustmist vinguvate lastega, et nad ei peaks mitte virisema, sest nad alles 6 tundi tagasi said süüa ja peaksid rohkem hindama vaateid autovrakkidele ja prügihunnikutele, mitte kurtma, et palav on ja kott on raske.

Järgmisel päeval kordasime sama stsenaariumit, sest kes see ikka õpib oma vigadest. Nii et metroojaamas keeldusime kümnete tuktuki juhtide pakkumistest ja kosserdasime mööda hiinalinna ummiktänavaid kesklinna. Ja kurjustasime seekord peaasjalikult Hupsiga, et mis ta ometi viriseb, kui kuuma on vaid 35 kraadi ja käia vaid ehk tunnike. Vaatasime üle kuningapalee ja Wat Pho templi oma kuulsa lamava Buddhaga, sõime tasuta jagatud nuudleid ja sõitsime paadibussiga. Kaic arvas kuldsete nikerdustega üliuhkete ehituste peale küll, et nad oleks võinud oma energia mujale suunata ja näiteks sildu ja teid ehitada. Vähemalt küttearvete kohta polnud tal seekord kobisemist.

Kuningapaleest rääkides ei saa üle ega ümber asjaolust, et vana, hirmpikalt valitsenud kunn, suri eelmise aasta oktoobris maha ja tegelikult on siin riigis aasta otsa kestev lein. Seega kannavad kõik vähegi ametlikumat ametit kandvad isikud (poemüüjad, tuktuki juhid, pargivalvurid, õpilased, jne.) leinalinti, mustade kangastega on kaunistatud kõik koolid, templid ja asutused (kuigi enamus neist näevad peale poolt aastat päikese käes rippumist pigem küll ühtlaselt ebaväärikalt hallid välja), ning palees oli sadu üleni musta riietatud kohalikke, kes kuninga maiste jäänustega hüvasti käisid jätmas. Kunni portreed on igal pool koos lillede ja järelhüüete jaoks mõeldud raamatutega üles seatud, nii et vaene Hups peab igal tänavanurgal ja metroopeatuses hüüatama, et ‘See onu on surnud!’

Õhtu lõpetasime kõikide backpackerite ja wannabe backpackerite mekas Khao San Roadil, mis on iseenesest vaid üks suuur vabaõhu-baar ja -turg. Täis hilisteismelisi/varakeskealisi mojito-joojaid ja skorpioni-sööjaid. Järgmisel päeval sõitsime veel paadibussiga, käisime kuulsas Wat Aruni templis, kus meie naispere sai munga poolt õnnistatud ja lõngast käevõrudega ehitud, kolistasime amuletiturul ja hiinalinna tänavaterägastikus ja kobisime lõpuks rongi peale. Rong viis meid 2 tunniga kunagise Siiami impeeriumi pealinna Ayutthayasse.

Päev 15 möödus siis tsikliga Ayutthaya templivaremeid avastades. Veel üks mini-Angkor Wat, kuigi tõele au andes kuuluvad need varemed teise ajastusse ja ka arhitektuurivoolu. Mitte, et meiesugused seltsimehed kunstiteadlased sellest vahest suurt aru saaks. Varemed olid iseenesest lahedad, aga nende asukoht keset linna laiali laotatuna ei olnud nii impresssiivne kui oleks võinud. Igatahes vaatasime üle hunniku templeid ja lõpetasime päikeseloojangu nautimisega kõige vägevamas eksemplaris.

Õhtul suundusime aga öörongile, kus veetsime platskaartvagunis üllatavalt rahuliku öö ja kobisime hommikul Chiang Mais rongilt maha, võtsime oma rendiauto ja asusime teele. Tee nr oli 1095 ja see on kuulus ja popp ennekõike seetõttu, et koosneb 1900 kurvist. Minu hinnangul oli selle 600 km jooksul küll vähemalt iga 100 m kohta üks kurv. Või kaks. Seega siis märkimisväärselt rohkem kui 1900. Esimesel poolel Mae Hong Son ringist oli hunnikus rollerite seljas backpackereid, kes aga esimesest, Pai nimelisest, linnakesest edasi ei tundunud jõudvat. Pai oli nagu miniversioon Khao San Roadist ja lõunapoolsetest peosaartest, kus ainult hotellid, baarid, söögikohad ja tuuri-agentuurid. Ei olnud väga autentne külake. Igatahes käisime ringi jooksul kahes suures koopas, koskede ääres, bambusmetsas väiksel matkal, erinevate hõimude külades ja nautisime niisama mägiseid maastikke.

Hõimudest ilmselt kuulsaim ja erilisim oli pikakaelalised Karenid. Tõe au andes on nende küladest saanud küll paras inimloomaaed, kus ühes tuli 7 euri maksta, et pääseda ühest turutänavast koosnevasse külla, kus enamusel naistel oli kael täitsa normaalpikkuses, kuigi uhkelt ehitud. Esimene pikakaelaliste küla, kuhu mööda off road radu rallisime oli rohkem küla moodi ja sissepääsupiletit ei pidanud ka ostma. Turiste ei olnud ja ka pikakaelalisi oli vähe. Eks see on nagu paljude teiste hõimudega üle maailma – kui poleks turiste, kes nende vaatamise eest on nõus raha maksma, kaoks ka ebapraktilised tavad unustuse hõlma. Kui aga turistid käivad ja maksavad, on asi autentsusest kaugel. Teisi, vähem-erilisi hõime oli erinevates külades ka näha, ja täitsa tasuta. Nemad tundusid oma rahvariideid ka maksmata ja vabatahtlikult kandvat.

1/6

On meie reisist läbi.
Kõigume siin oma hüti ees võrkkiiges Koh Kuti nimelisel paradiisisaarel peale väsitavat paeva täis ujumist ja rolleriga off roadi tegemist.
Peale maandumist Bangkoki lennujaamas saime kätte oma rendiauto ja plaani kohaselt pidime sõitma läbi Muak Laki nimelise linnakese päevalilleväljade Khao Yai rahvusparki. Paraku jõudsime 200 km kaugusele linnakesse kottpimedas, ürgväsinutena ja avastasime, et rahvuspark, kuhu oli veel tunnike sõita, suletakse enne, kui me ka parima tahtmise juures kohale jõuaks. Seega sättisime ennast suvalisse ‘kuurorti’ hütikesse ööbima ja reisiväsimust välja magama. Päeva saavutuseks oli Kaici suutlikkus meid elusalt ja tervelt vasakpoolse liiklusega Bangkokki ümbritsevalt kiirteelt, kus 10 rida korraga ja äärmiselt suvaliselt 4 peale kahanes, välja tuua.
Päevad 2-4 möödusid Koh Yai rahvuspargis, kus meid võttis esmalt vastu 3 silti ‘Fully booked’, ‘No availability’ jne. Küsimusele, kas neil kohe üldse ühtegi tuba ei ole, tuli mornilt proualt vastus, et ‘Loom, loom, of course we have loom!’. Nojah. Igatahes veetsime oma päevad matkates. Sildid, mis hoiatasid metsikute elevantide, krokodillide ja madude eest, said kuidagi hoopis teise tähenduse peale seda, kui me kahte viimast oma silmaga äraolime näinud. Vantsidest nägime küll.rohkelt nende kakat, kuulsime möirgamist ja tundsime intensiivset loomaaia-lõhna, kuid kahe-saba-loomad ise jäid nähtamatuks. Kulutasime isegi 10 eurot ‘öösafarile’, mis kujutas endast autokastis loksumist koos suure lambiga onuga, kes pidi valgusvihku erinevaid eksootilisi loomi püüdma. Okassiga oli tore küll, aga umbes 17. kitse (või hirve?) juures (keda niigi päevasel ajalgi kõik kohad täis olid), hakkas juba üsna igav. Muud me lõpuks ei näinudki ja kuna hakkas sadama ka, toodi meid varem koju ära. Lollidelt tulebki raha ära võtta. Isegi, kui see on vaid 10 euri. Muhulgas oli terve park täis veidrikke turiste, kes hoolimata asjaolust, et neil olid seljas maailma jaburaimad linna/ranna-kostüümid, nad kasutasid vaid betoneeritud mini-matkaradasid ja olid matka-inimestest sama kaugel kui kõik sealsed metsloomad nende kisavast karjast, kandsid kõik kaanisokke, mida kohalik suveniiripood müüs. Meie ilma oma sokkideta olime vist pealevaadates täielikud algajad. Sellegipoolest ei kohanud me kahel ainsal läbitud ‘päris’ matkarajal pea ühtegi kaanisokikandjat. Ega üldse kedagi teist. Küll aga oli seal ahve ja krokodille ja suuri varaane (?) ja üks madu ja äärmiselt lahe dzungel.

Päev 5 möödus tutvudes kohaliku kultuuri-ajalooga Phanom Rungi ja Prasat Muang Tami khmeri varemetes. Selline Angkor Wati miniversioon, kus peamiseks vaatamisväärsuseks osutusid hoopis Hups ja Dygult. Kümned kohalikud turistid ronisid nendega koos pildile, näppisid nende erinevaid kehaosi ja üritasid neid meeleheitlikult sülle krabada. Üsna veider oli see kõik. Varemed ise olid kenad, aga pisikesed. Taas see tunne, et mida rohkem käid ja ringi vaatad maailmas, seda vähem on uut ja vaimustavat. Kõike oleks kuskil nagu juba näinud. Aga ilusad olid ikka, kuigi nüüdse teadmise juures ei oleks nii pikka autosõitu (4 tundi) selleks ilmselt ette võtnud.

Päev 6 kulus Lopburi linnakeses templeid uurides ja ahvide eest põgenedes. Linnas elab nimelt sadu ahve, kes on muutunud äärmiselt tüütuks ja ebameeldivaks, varastades asju, tigetsedes ja ronides absoluutselt kõikjale. Samas on ahv kohalike seas miskil viisil püha, ja mis seal salata, ka linna suurimaks leivanumbriks, mistõttu äärmise abinõuna proovitakse neid õhupüssidega vähemalt hotellidest eemal hoida. Täiesti hämmastav on selle kõige juures aga kahe lapse suutlikkus ka 193 ahvi peale vaimustunult kilgata, et näe ahv. Tõesti? Igatahes oli linnas terve hunnik templiye varemeid, millest pooled olid hõivanud ahvikolooniad. Ka Lopburi tegutsevas templis rahvast jälgides osutusime me ise kõige huvitavamateks. Nimelt lähenes meile kamp politseinike, kellel oli ka 5-6 aastane poeg kaasas, keda meeleheitlikult jõuga Hupsiga samale pildile üritati saada. Lahked politseinikud ulatasid meile turistipolitsei visiitkaardi ja olid väga toredad, kuigi kogu situatsioon valgete lastega selfisid tegevatest politseinikest oli üsna piinlik.

Peale ahvitempilte olid Lopburis veel paabulindudega tempel, Buddha jalajälje tempel ja õhtul käisime vaatamas, kuidas tuhanded nahkhiired oma kaljukoopast välja lendavad. Nagu reis loomaaeda oleks olnud.
Lopburis sõime veel lõpuks ometi ka palju väga head ja väga odavat tänavatoitu. Rahvuspargis nimelt olid ainult paar tädi oma toiduvagunitega ( kus sama soe toit seisis päev otsa pottides) ja need sulgesid juba kell 6 uksed, millest tulenevalt me olime sunnitud ka ühe õhtu küpsiste ja pähklite abil üle elama. Ja mingeid alkohoolseid jooke ei müüdud seal üldse.Siinjuures tasub mainimist, et näiteks 1 kohaliku õlle hinna eest saab kaks inimest kenasti ööturul söönuks. Mingi balanss on nagu paigast ära? Üldse tunduvad nad siin suured karskluse pooldajad olevat, kuna alkoholi tarbimise eest on teatud kohtades (rongijaamad, linna alko-vabad tsoonid, templite ümbrus jne) ette nähtud karistuseks kuni 6 kuud vangistust ja/või 300 euri trahvi. See (või siis minu hirmunud ‘appi-me-saame-kohe-riielda’ pilk) sundis Kaici isegi rongis oma külma õlle ära joomisest loobuma.
Tagasiteel õnnestus meil ka kiiruse ületamise eest trahvi saada. Kuskil ei olnud kiirusepiirangu märki küll olnud ja sõitsime kenasti üldises kaootilises liiklusvoolus, kuid kuna trahv Mr. Kaido nimele oli vaid 5 euri, maksime selle naeratavatele politseinikele (keda oli meie auto ümber siblimas tubli 5-6 tükki) nurisemata ära. Vähemalt ei proovinud nad meie plikadest pilti teha 🙂
Päev 7 kulus puhtalt transiidile. Andsime ära oma auto, lootsime saada otse lennujaamast bussile, mis meid Trati nimelisse sadama-linna tooks, kuid pidime leppima asjaoluga, et buss oli välja müüdud ja ainus variant oli proovida minna läbi Bangkoki. Selleks pidime 1.5 tundi rongi/metrooga bussijaama seiklema. Et saada teada, et järgmise bussini on aega 2 tundi ja see jõuab kohale ajal, mil meie hotell juba suletud. Seega pressisime ennast kardetud mini-vani tahaistmele. Raiskasime 5 lisa-eurot ja ostsime Dygultile eraldi pileti, et vähegi inimlikumalt ruumi oleks. Sest ma vist ei maininud, et bussireis pidi kestma umbes 5 tundi. Loomulikult prooviti meid hoolimata ostetud neljast piletist vähemalt kolmel korral siiski kokku kolmele istmele suruda, et veel mõni reisija peale pressida. Keeldusime viisakalt. Lõpuks mitte enam eriti viisakalt. Kagu-Aasia ühistranspordist rääkides ei saa üle ega ümber korduvalt varemgi kohatud äärmisest ebaloogilisusest. No näiteks tehakse pissi/kohvipeatus. Ja siis 30 minutit hiljem tehakse tankimispeatus. Ja siis 15 minutit hiljem kohtutakse järgmises bensujaamas teise bussiga, et reisijaid vahetada. Ja nii edasi. Ime ka siis, et bussireis 5 tundi aega ei võta. Aga imekombel jäime ellu ja keegi ei oksendanud ega isegi röökinud.
Päevad 8-10 möödusid Koh Kuti/Koodi saarel, mis on Tai suuruselt neljas, kuid kus elab vaid 1500 kohalikku. Saarele autoga üle tulla ei saa, teid on siin vähe, pool saart ligipääsmatu dzungel ja pidusid siin suurt ei toimu, nii et tegemist on üsna kehva infrastruktuuriga paigaga, kus ei voori igapäevaselt tuhandeid turiste. Lisada siia türkiissinine meri ja valge liiv ja palmid ja metsikut loodust ja tuleb üsna kena kompott kokku. Loomulikult on siin tohutult turiste. Kordades rohkem, kui kohalikke. Enamus neist on aga peidus oma ligipääsmatutes kuurortites. Igatahes oleme me siin rolleriga ringi kimanud, koskesid (mis kuiva hooaega arvestades küll oma nime suurt ei vääri), postide otsa vette ehitatud kalurikülasid ja suuri pühasid puid käinud avastamas. Ja ujunud ja rannas tsillinud ja ära põlenud. Muutsime oma plaane ja jääme Bangkoki arvelt siia veel kaheks päevaks. Nii tore ja chill ja ilus on siin. Ja kui seda ütleme meie, rannapuhkusevastased, peab siin miskit olema. Ainult söök on kallis….

Lõpp

Me oleme nüüd kodus. Eesti kodus. Juba ammu. Ja see mustand ootab siin juba pea kuu aega postitamist.

Ehk siis meie Belgia on läbi. Koju jõudmisele eelnes aga veel viimne õhtusöömaaeg, pakkimine, välja kolimine, koristamine, hunnik bürokraatiat, hotellipuhkus ja seiklusrikas merereis. Et kui te kunagi peaksite Belgiast ära kolima, siis võtke teadmiseks, mis teid ees ootab.

Viimne õhtusöömaaeg. Kuna olime suurema osa mööblit juba nädalaid enne kolimist maha ärinud ja muu kraami ära pakkinud, elasime viimased päevad konkreetselt kastide otsas. Aga selline veidi bitter-sweet viimne õhtusöök siis Printside alleel.

Pakkimine. Siin pole miskit tarka öelda, peale selle, et kolimisfirma tõi Belgiasse meie vara 42 ühikut. Ja viis ära 112 ühikut. No eks meid on muidugi kaks korda rohkem ka nüüd. Iseasi muidugi, miks siis asju peab kolm korda rohkem olema. Aga võrdluseks näiteks need enne ja pärast pildid:

Inimeste (loe: minu, sest Kaic saaks ilmselt imehästi hakkama vaid seljakotitäie riiete, lugeri ja hambaharjaga. Tegelt ei ole see viimane ilmselt samuti talle eriti vajalik.) oskus kõikvõimalikku trääni omandada on tegelikult imetlusväärne. Kui esimesel pildil ongi KÕIK meie asjad, millega Belgiasse kolisime (ja juba siis arvasime me, et meil on meeletult nodi), siis paraku-paraku, teiselt pildilt on tegelikult puudu kõik see:

Ja arvestatagu, et suure (ok, see on suhteline mõiste) osa suutsin siiski maha ärida, ära kinkida või minema visata. Alles jäi siiski omajagu. Aga kuna ruumi oli ja kõik siin käinud ja siit ära kolinud eestlased ülistasid imeodavat alkoholi, mis baasi poes müügil, andsime siiski endast parima, et kolimisauto vaba pind alko-kastidega täita. Et meile külla tulles saab siis koorelikööri ja rummi 😉 Vähemalt paar esimest külalist…

Välja kolimine. See vääriks tegelikult vist eraldiseisvat postitust. Nimelt näeb siinne süsteem ette, et üüripinnale kolides käib kohal kinnisvaramaakler, kes kõik ruumid üle kontrollib ja nende seisukorra võimalikult täpselt kirja paneb. Ja väljakolimise hetkel võetakse siis seesama paber ette ja maakler teeb uue kontrolli, märkides üles kõik erinevused võrreldes esmase aktiga. Sissekolimise hetkel ei olnud mind siin ja me ka ei osanud sellest protsessist midagi arvata, nii et suurt tähelepanu sellele (vaid prantsuse keeles koostatud!) paberile ei pööranud. Nüüd tagantjärgi tarkusena võin öelda, et – laske üles kirjutada KÕIK naelaaugud, roosteplekid, kriimustused ja lambipirnid. Meie maakler tol hetkel liiga põhjalik ei olnud, mis põhjustas suures koguses tulist vaidlust kõikvõimalike kruviaukude, plekkide ja olematute võtmete teemal. Üürilepinguga kaasneb garantiiarve pangas, kuhu ühe või kahe kuu üür ootele jäetakse ja mida ilma mõlema poole kohalolekuta kumbki osapool puutuda ei saa. Kui on tekkinud vigades ja nende väärtuses kokku lepitud, tuleb vastav paber koostada ja sellega panka minna, et siis omanik oma osa ja üürnik ülejäänu kätte saaks. Meie arvelt läks maha 250 eurot – 3 kaotatud (?) võtit, üks katkine külmkapisahtel, kohutavalt lubjase vee tõttu juba esimesel aastal rikki läinud tagavara-WC loputuskasti parandus ja köögi lisakoristus (sest ma, va laiskvorst, ei olnud lahti võtnud iidset kubu, et seda seest puhastada; olin jätnud katlakivijälje nõudepesumasina nurka; ning ei suutnud puhtaks küürida kraanikausialust kappi). Samas ei tahetud meilt sentigi raha allakukkunud köögi lambikupli, rikkiläinud veranda ukse, katkise dušši-hoidiku, magamistoa seinale jäädavalt liimitud peegli, ega kümnekonna ustele riputatud nagi eest. Nii et läks paremini kui me kartsime aga kehvemini kui me lootsime. Kogu inspektsiooni kogemus aga oli katastroofiliselt ebameeldiv.

Koristamine. Inspektsioonile eelnes arusaadavalt põhjalik suurpuhastus. Kolm täis tööpäeva kestnud koristuse jooksul suutsin ma läbi kuulata 4 raamatut ja tekitada omale korralikud biitsepsid ja hullu randmevalu. Kuna kõik koristus- ja remondiriistad viisid kolijad endaga minema, pidin hakkama saama käepäraste vahenditega. Nende kasutusotstarbe võite ise välja mõelda. Kuna sellest atribuutikast kõigeks siiski ei piisanud, laenasime survepesuri (aitäh, Merit!), millega pesin ära kogu maja väliseinad, vihmaveetorud, aknad-raamid-luugid, terrassi, väravad, garaazi ja veranda. Maja nägi välja nagu uus 🙂 Ok, mitte päris. Aga mitte ka märkimisväärselt hullem kui sisse kolides.

Hunnik bürokraatiat. Out-processing on popp asi NATO kontekstis. See tähendab, et sa (ok, su mees) pead jooksma ühe väljaprinditud lehega mööda erinevaid kontoreid, kus sa iial käinud ei ole, ja võtma sealt templeid ja allkirju, et sa neile midagi ei võlgne ega kedagi välja pole vihastanud. Seejuures ei kontrolli keegi iial, kes sa oled ja kas sa kunagi selle kontoriga mingeid asju reaalselt ajanud oled, vaid pannakse masinlikult oma pootshaak alla ja asi vask. Samuti peaks tagasi andma oma (nagunii nädala pärast kehtivuse kaotavad) Belgia ID-kaardid ja baasi sissepääsukaardid. Ma ei tea, mis imejuttu Kaic neile ajas, aga meil plikadega on kõik kaardid alles ja leiavad oma koha mu kurikuulsas ‘memory boxis’. Lisaks tuleb sulgeda pangakonto. Ok, tegelikult võib ilma pangas käimata lihtsalt jalga lasta riigist ja nad sind taga ajama ei hakka ja ilmselt ei saa ka teada, et sa Belgias enam ei ela. Aga JOKK variandi puhul tuleb konto kinni panna, sest ära kolides puudub sul sissekirjutus Belgias ja seega pole põhjust seal ka pangaarvet omada. Kuna Kaic suutis pangaonu siiski veenda, et ootame oma elektriarvete tasaarveldusi ja käibemaksutagastusi ja haigekassa kompensatsioone, saime kaardid siiski alles jätta. 31. detsembrini. Küll aga pandi kõiki vastuväiteid ignoreerides kinni meie internetipank. Nii et ainus variant teada saada, kas oodatud tasaarveldused on laekunud, on käia automaadist oma kontojääki kontrollimas ja mõistatamas, mis summa ja mille eest on laekunud.

Hotellipuhkus. Kuna kolimisfirma viis asjad ära enne meie riigist lahkumist ja väljakolimise ja ärasõidu vahele pidi mahtuma kogu see koristamine ja paberimajandus, võimaldab kallis EV veeta kuni 10 ööd hotellis. Me ka kasutasime seda võimalust. Koos perekond T-ga. Õigemini tänu perekond T-le, kes ajas meile välja imelise turismitalu-spa-loomaaia-laadse majutuse keset Valloonia põlde. Hotellil oli oma miniloomaaed eeslite ja laamade ja lammaste ja lindude ja pulliga. Mis oli väga nunnu. Aga tõi endaga kaasa ka sellises koguses kärbse-s**ta, et te ei suuda ette kujutada. No ikka nii, et kõik (KÕIK) esemed on pisikeste pruunide täppidega kaetud. Aga seda ebameeldivust tasakaalustas meie hotellitoas asunud mullivann ning hotelli spa-kompleks. Igatahes veetsime seal mitu mõnusat laiska (no nende jaoks, kes pool aega maja ei küürinud) päeva prosecco, tequila sunrise’de ja ühiste õhtusöökidega meeldivas seltskonnas. Hups käis ka oma esimesel sleep-overil. Millest sai sujuvalt kolm. Täitsa paras minipuhkus oli.

Seiklusrikas merereis. Ei olnud tegelikult grammigi seiklusrikas. Teel Travemündesse käisime Mr ja Mrs Bunny’ga lõunatamas. Oli tore. Nagu ikka. Õnneks on Casteau-Düsseldorf autoga umbes sama pikk reis kui Tallinn-Düsseldorf Ryanairiga! P.S. loodetavasti ei olnud meie need, kes tiny monkey nii varakult välja ehmatasid 😉 Aga hilisõhtul jõudsime laevale, kust astusime maha 35 tunni pärast. Vahepealse aja veetsime magades ja süües. Ja pallimeres. Gläm elu, nagu ma korduvalt maininud olen.

Tulge meile nüüd Taarasse külla kõik! Kuniks rummi ja kooreliksi veel alles on 😉

Save

PowerPoint Ranger vol 2 ehk pildikesi argipäevast

NATO – No Action Talk Only

Kui palju inimesi töötab NATOs? Umbes pooled!

‘Apple’ on nagu laev, mis veab aardeid, aga laeva keres on auk. Minu ülesanne on panna kõik sõudma ühes suunas. (Gil Amelio 1996)

 

Oma kogemustele tuginedes väidan, et mitte just liiga palju inimesi ei tule sõjaväkke selleks, et esitlusi koostada, sünkroniseerimismaatrikseid (samakõlastustabel eesti keeles) välja mõelda, koosolekutel pranokkida ja lõpuks iga ihurakuga vihata seda hetke, kui hommikuti tuleb tööle minna. Päikesepaistelise ilmaga oma kontorikarbis istudes võib hulluks minna. On tunne, et lagi vajub peale, seinad tõmbuvad kokku ja kogu see kupatus surub peale nii, et takistab hingamist, tekib paanika, lämbumistunne ja okserefleks. Olen avastanud ennast tund aega tühja pilguga arvutiekraane jõllitamast. Peamine igapäevane ülesanne on säilitada stabiilselt vaimset tervist .Selliste mõtetega ma igatahes kakskümmend üks aastat tagasi Kaitseväkke ei tulnud. Sõjavägi on ühiskonna poolt heaks kiidetud ja kinni makstud lapsepõlve pikendamine, saab luurekat edasi mängida, hüpata, lasta, sukelduda ja muid ägedaid asju teha. Viimased neli aastat ja neli kuud on kõik see olnud valgusaastate kaugusel. Tööpäevast annavad ettekujutuse filmid: ‘Saatan kannab Pradat’ (mina Emily osas), ‘Lõputu küünlapäev’ ja loomulikult ‘Kontor’. Tööpäeva lõppedes ei ole ma olnud väsinud, pigem tülpinud ning ma ei tea, kas õigem oleks kasutada oma teenistuse kirjeldamiseks sõna ‘jälestan’ või ‘vihkan’. Majanduslikult pole mul võimalik mihkelraualikult nentida, et kukkusin läbi staabiohvitserina ja minema jalutada. Tuleb ikka lõpuni tiksuda.

On mõtiskletud tehisintellekti plahvatuse teemadel ning kui see peaks tulevikus aset leidma näiteks kirjaklambreid tootvas tehases, siis hakkas too tegutsema selle nimel, et kogu maailm saaks kirjaklambreid täis. Seda mõtet laiendades võime arutleda, et tehisintellekti plahvatus võib toimuda ju ka sellises kohas nagu koosolek ja siis on varsti terve ilm koosolekuid täis. NATO oleks paik, kust see kõige plahvatuslikumalt levima hakkaks. Vahepeal oli perioode, kui nädalas istusin nendel viisteist tundi. Minu roll polnud kõige kandvam: ülemale taskerite (ülesannete) täitmisest/mittetäitmisest ette kanda, osakonda puudutavate küsimuste kohta märkmeid teha, vajalik paber/infokild vajalikul hetkel edastada või käskluse peale: ‘Next slide, please!’ reageerida. Aga nagu kõnekäändki ütleb, et sõduri elu on üks suur võitlus – ennelõunat näljaga ja pärastlõunat unega.

Viimast on vaja natuke pikemat puudutada. Kindralid ja kolonelid on tihtipeale võitluses unega ennast kaotajaks tunnistanud, mistõttu olen koosolekutel aegajalt mõnusalt norinat kuulnud, mis minu arvamuse kohaselt liiga viisakas pole. Eestis polnud probleemi, kui uni peal tuli, leidsin kuskilt kasarmust ikka mingi voodinurga, kus silm kümneks minutiks kinni pigistada. Siin sellist kohta pole. Koju minna lõunauinakut tegema tundub ebaratsionaalne aja kasutus, seetõttu on tulnud uinak sooritada natuke teistsugusemates paikades. Kuniks meil staabis polnud tööl naisterahvaid sai seda rahulikult teha suletud ukse taga naiste WCs.

Teine tänuväärne koht oli konverentsiruumi abiruum, mille suureks miinuseks oli uks, mis avaneb saali. Et mitte keset mingit koosolekut unisena koristaja ruumist välja tulla, pidi enne vaatama ruumi kasutamise graafikut, mis tegelikult ka sajaprotsendilist garantiid ei andnud, et sinna vahepeal keegi sisse ei tule, sest planeerimine pole selle organisatsiooni tugevaim külg. Viimast kõlbab ilmestama näide SHAPE sportlikust üritusest ‘Make a Wish’, kus heategevuslikel eesmärkidel tuleb kahekümne nelja tunni jooksul läbida võimalikult palju staadioniringe. Korraldajate juhised on lihtsad: sisemisel rajal kiired jooksjad, sellest järgmisel sörkijad, sealt edasi jalutajad, lapsekärude ja muu atribuutikaga osalejad kõige välimisel rajal. Koerad, rulluisud, rattad keelatud ning hoidke lastel silm peal. Kõik peavad liikuma ühes suunas. Aga ikka leiad oma jala koera jalutusrihma sisse mässituna või mõne tattnoka, kes sulle rattaga vastassuunast kubemesse sõidab. Ürituse korraldajate poolt ei saaks enam lihtsamalt ja loogilisemat plaani olla, aga selle järgimine NATO ohvitseridel ja nende perekondadele on selgelt üle jõu ning ajumahu. Kui nii lihtsat korraldust ei suudet täita ei ole mul usku ka keerulisemate plaanide edukasse elluviimisesse, kus tuleb koordineerida lennukite, laevade, jalaväelaste jms ühistegevust. What could possibly go wrong?

Kõige coolim koht, kus sai siruli visata või niisama tšillida, oli meie staabihoone murukattega katus. Ühel hetkel keelati ilma igasuguse mõjuva põhuseta katusele minek ära. Sõjaväes on nende keeldudega üldse kummaline asi. Algselt võib mingil keelul, korraldusel jms olla mingi mõte, aga lõpuks aastate pärast, kui põhjust ei pruugi enam olla või keegi ei mäleta seda, keeld ikka kehtib. Eestlastel on ju kõnekäändki selle kohta, et käsk on vanem, kui meie ja nii see ongi, aga vanarahvas pole midagi öelnud mõtekusest ja kehtivusest. Selle kohta saab näite tuua Vene tsaaririigist, kus isevalitseja hakkas huvi tundma, et miks keset muruplatsi on tunnimees. Asja uurima hakates oli valvuri vastus, et korraldus on selline, tema pealikud ei osanud ka muud vastata, et nii on see ju kogu aeg olnud. Süvitsi sellesse teemasse minnes leiti vastus, et juba aastakümneid tagasi oli üle-eelmine valitseja andnud korralduse muruplatsile tunnimees välja panna seetõttu, et ülemeelikud õukondlased tärkavaid kevadlilli ära ei talluks.

Nelja aasta jooksul on siit päris hulgaliselt inimesi läbi käinud. Tulevad, tõmblevad ja lähevad. Alguses proovitakse jõed tagurpidi voolama panna. Kõik uued plaanid, mis aktiivsete newcommerite peas sünnivad peavad juba eilseks valmis olema, vastasel juhul kukub maailm kokku. Tegelikkus on teistsugune. Kui inimene on siit ära roteeritud, ei mäleta teda juba lühikese aja möödudes mitte keegi, kuigi plaanid, slaidid, tabelid, töögrupid, mis temast maha jäävad, hakkavad oma elu elama ning pahandust ja segadust külvama. Värvikamatele inimestele oleme siin Liisiga andnud hüüdnimed. Kohati on tunne, et osalesin mõnes kehvemapoolses harrastusteatri näidendis.

• Fritz – ooberst, tõeline härrasmees, kutsus ennast eurooplaseks. Tema otseses alluvuses oli mul au kaks aastat teenida.
• Hipikindral ja proua Hipikindral – tore ja abivalmis kolme-tärni kindral oma naisega, kes meile Hupsi sünni puhul isiklikult lasanjet küpsetasid ja selle kohale tõid ning olid muidu muhedad.
• Kalkunifriteerijad – perekond korralikke Texase keskklassi ameeriklasi, kes vabatahtlikult üksuse Tänupüha-ürituseks kakskümmend kalkunit oma spetsiaalses kalkunifritüüris ära friteerisid. Kümme pähkliõlis ja kümme pähkliallergigutele miskis muus pähklivabas õlis.
  
• Meremõrtsukas – Navy SEALi taustaga viitsearmiral.
• Vin Diesel – Navy SEALi taustaga eputrilla.
• Tom Cruise ja tema abikaasa Miss Venezuela 69 – mees on välja astunud filmist ‘Top Gun’. Miss Venezuela on personaaltreener ning kodus igasuguse rämpstoidu tarbimise rangelt ära keelanud, mistõttu Tom Cruise sööb töö juures salaja friikaid ja burksi, pudistades kastet ning saiapuru oma (ja teiste) arvutiklaviatuurile.
• Loll Artur ja Loll Daniel – Arturit kohates mõtelesin, et hullemat smartassi annab ikka otsida. Kui Daniel ta välja vahetas selgus, et eksisin rängalt. Loll Daniel on kompott endast üliheal arvamusel olevast ninatagast ja huumorivaesest töönarkomaanist, kes on ülemate silmis heas kirjas.
• Leslie Nielsen – ühe järjekordse töögruppi juht. Kui minu arusaamine töögrupi tegemistest on selline, et juht on manager, siis tema arusaamine töökorraldusest on natuke teistsugune. Nimelt kutsus ta teisipäeviti kogu töögrupi klassiruumi, kus kaheksa tundi ‘tööd’ tehti, mis sellest, et minu osa võis olla ainult üks lause ja omavahel mingeid ‘produkte’ igaminutiliselt vahetada polnud  kellelgi vajadust. Ootasin neid kordi õudusega ja proovisin alati leida koolipoisilikke vabandusi, miks sinna mitte minna.
• See Kes Oma Naise Rõdult Alla Lükkas.
  
• Hiinlane – kui vaenlale peaks sõja puhkedes selle inimese kõrvaldama, siis teeks ta endale sellega karuteene, sest segadus, paanika ja pahameel, mida Hiinlane suudab omade seas külvata, on kahtlemate suurema destruktiivsema väärtusega, kui ellimineerimisest saadud hetkeline kasu. Tema tegevuse spekter on väga lai: tühjendamata paberipurustaja, side ja infotehnoloogia strateegiline planeerimine, higised spordiriided garderoobis, kuhu kaob raha, lahtine ja kolisev väravauks, NATO logistika jätkusuutlikus. Ja see lõputu itk selle üle, et miks teised inimesed/osakonnad nii palju tööd ei tee, kui tema. Loodus andis talle ampluaa kitsendamise vajadusest infarkti näol märku.

Nagu eelpool kirjutatust võis aru saada, on siin põhiline töövorm koosolekud või selle sarnased asjad, kus põhiliseks tegevuseks, et ellu jääda, on aja sisustamine. Ülesanne on seda raskem, et igasugused nutiseadmed on keelatud. Osalejatel on kaasas märkmikud. Mida paksem, suurem, räbalam, seda alfaisasema koosolekuhundi kuvandi sa endast lood. Eriti raju on omada A4 formaadis ruudulist vihikut, mis on rida realt täis kirjutatud. Hiinlane võttis ükskord kaasa kaks kõige suuremat ning paksemat saadaolevat pabereid täis tuubitud A4 kiirköitjat, mille peale Meremõrtsukas ütles, et kui sa püüad mulle sellega muljet avaldada, siis see ei tööta. Mul on A3 formaadis kalendermärkmik. Et endastki alfaisase töörügaja muljet jätta, tuleb mulgi sinna midagi kirjutada. Peaasjalikult täitusid leheküljed treeningkava ja jooksukilomeetritega, iseenda püstitatud administratiivsete ülesannetaga: pere kohaloleku tabel täita, edastada majanduskulude aruanne, kanda Liisile mittetöötava abikaasa toetus üle, teha Tupsule/Rinkile/Tuukrile ülekanne tunneli eest, tellida Rasmusele lennukipiletid, regada maratonile jms. Kui enam midagi asjalikku kritseldada pole, kirjutan sõnu ja lauseid, mis mu antud hetke meeleolu peegeldavad.

Tuleb uus pealik ja ütleb: ‘Eelmise ülema ajal oli siin nii, et pooled tegid tööd ning pooled passisid niisama! Nüüdsest saab olema kõik vastupidi!’ Oma kahekümne ühe teenistusaasta jooksul Kaitseväes ja viimase nelja aasta jooksul Belgias olen näinud ning üle elanud väga paljude ülemate vahetusi, et sellel teemal natuke pikemalt peatuda. Olen tähele pannud, et nii siin kui ka Eestis on uute juhtide esimesed sõnavõtud väga sarnased, et saab lausa üldistusi teha. Alguses olin piisavalt rumal, et uue pealiku esimestest sõnavõttudest ja tõmblemistet ennast hirmutada ning mõjutada lasin. Tegelikult jääb kõik samaks, kõige täpsem ilmaennustuski kõlab ju nii, et püsib sama ilm.

• Raske olukord. Kurja kuulutamine on mantra, mida iga uus pealik peab rääkima. Juhitakse tähelepanu raskele olukorrale maailmas, oskonnas, Euroopas, majanduses, Kaitseväes, Eestis, NATOs jms. Räägitakse sellest, kui palju peab edaspidi püksirihma pingutama ning isiklikku panust tõstma. Endast tuleb anda vähemalt 120%. Mina isiklikult saan sellest aru nii, et pidin siin tegema kahekümne slaidi asemel kakskümmend neli. Nagu Šveigi lugude üheaasta-vabatahtlik Marek rügemendi kroonikat ette kirjutas.
• Sport ja kehakultuur. Terves kehas terve vaim ja kogu see ülejäänud mull sinna otsa. Uus ülem rõhutab, et tema on (või oli nooruses) ka kõva spordimees, kes siiani armastab korra päevas ennast higiseks teha. Kui midagi teha ei ole, siis ärge tehke seda siin. Pange dressid selga ja liigutage ennast värskes õhus, peale mida olete palju produktiivsemad. Nagu aru võib sada, siis liiga tihti seda ülemat trenni tegemas ei näe ning peatselt avastad ta töötajate uksekaartide väljavõtteid uurimast, selgitamaks, mis kell keegi saabus, lahkus, kui pika lõunapausi tegi või majast eemal oli.
• Inimene. On kõige kallim ja piiratud ressurss. Inimene on meie organisatsioonis kõige tähtsam. Mõne aja mööduses selgub, et ega ta valetanudki – tema ongi asutuse kõige tähtsam inimene.

Osade analüütikute arvates seisame uue maailmasõja lävel, aga sellest ei tohi lasta ennast heidutada, vaid tuleb keskenduda kõige olulisemate probleemide lahendamisele. Enne, kui minna naabritele õpetama, kuidas elama peab, tuleb kodus asjad korda teha.

Tingituna kütte, ventilatsiooni ja dušširuumide puudulikust äravoolust asutuse riietusruumis ei lõhnanud seal kõige meeldivamalt. Strateegilise logistika ja infotehnoloogia arengu eest vastutava osakonna ülem koos raamatupidajaga korraldasid aktsiooni, kus nad korjasid kokku ja viskasid minema kõik riietusruumis nende poolt mitte heaks kiidetud lõhnaga spordi jms riided raporteerides oma eduloost asutuse maililistis.

Peale aasta taguseid Pariisi terrorirünnakuid keelati väljaspool sõjaväe territooriumi vormi kandmine (keeldu ei rakendatud peale plahvatusi Brüsseli lennujaamas), see tähendas muuhulgas seda, et kõik, kes baasist väljaspool elasid, ei tohtinud vormiga tööle tulla, isegi siis, kui su maja oli otse värava taga. Esialgu sobis variant, et kandsin laigulisi pükse, aga peale tõmbasin musta jope. Mõne aja möödudes korraldati aktsioon, mida kutsusin nimega ‘Püksid’, kus hakati kontrollima vormipükste puudumist baasi sisenemisel. Siin oli nüüd mitu lahendust. Üks taanlane tõmbas vormi peale valge laia talvise maskeerimisülikonna ja marssis nagu õige mees väravast sisse. Need, kes autodega käisid ja kelle vormi ülemine osa oli maskeeritud tavalise tsiviiljopega panid autos istudes jalgade peale teki. Ma ausalt öeldes ei teagi, kes oli rumalamas olukorras, kas need, kes püüdsid kehtestatud reeglit eirata või need, kes sellest kinnipidamist pidid kontrollima. Minu sügav veendumus on siiski selline, et mõttetud ja põhjendamatud reeglid pole täitmiseks. Me elasime viieteistkümne minuti pikkuse jalutuskäigu kaugusel baasist. Surmaretkel kontorisse hiilin mööda kõigist terroristidest, enesetapurünnakutest, autopommidest, isevalmistatud lõhkekehadest ja snaipritest, jõuan elusalt kindluse väravasse, kui valvur ütleb, et mine tagasi sinna ohutsooni ja ära sa vormis julge siia sisenda, sa nurjatu ohustad meie kõigi julgeolekut.

Kunagi aastaid tagasi ei olnud ühe riigi esindaja rahul sellega, et tema rahvuslipp ei saa lehvida võõrustajariigi Belgia lipu kõrval, mis sellest, et NATO lipud lehvivad igal pool tähestikulisel järjekorras. Probleemiga tegeleti ja leiti lahendus. Lipuväljakul lehvib Belgia lipp alati ühe sama posti otsas kesksel kohal. Iganädalaselt liigutatakse ülejäänud kahekümne seitsme riigi tähestikulises järjekorras paiknevad lipud ühe koha võrra edasi. Lippude vahetuseks kulub kahel sõjaväepolitseinikul kolm tundi – aastas 312 inimtöötundi.

Ükskord kadus meie asutuses elekter, mistõttu läks rivist välja ka server. Server läks rivist välja seetõttu, et ei käivitunud täieliku sõltumatuse ja operatiivvõimekuse tagama pidanud varugeneraatorivarugeneraator. Belgiale kohaselt teatas serverit hooldav firma, et ta tuleb nädala pärast, vaatab, mis vaja teha, tellib jupid ja juba kahe nädala pärast on kõik korras. Nii kaua muidugi ei läinud, aga õpetlik on vaadata kontoritöötajaid, kellel pole internetti. Teise päeva lõpuks inimesed juba suutsid omavahel ilma internetita asju kokku leppida ja suhelda.

Umbes 3000 inimesega baasis on liiklusohutus üks prioriteetidest. Nimelt arutasid siia lähetatud kõrgematest ohvitseridest rahvuslikud esindajad selle üle, kuhu paigaldada sõidukiirust näitav tabloo. Olulise aktsioonina värviti üle ülekäigurada. Kuna see tundus ilmselt liiga väikese panusena, siis pandi samale sõidureale ette ja ka taha ‘lamav politseinik’. Peatselt taibati, et taga pole neil ilmselt mõtet ja võeti üles. Sõiduread selles piirkonnas eraldati omavahel helkivate tähistega, ning et kogu see inimvoog ikka õigesti ülekäigurajale ära kanaliseerida paigaldati vastavad piirded.

Tunneli lõpus paistab pimedus.

PS. Loodan, et minu tegevuse või tegevustuse tõttu pole saanud vigastada ükski rahumeelne tsiviilelanik.

Save

Save

Vedel leib

No kui on üks asi, mille poolest Belgia üldse kuulus on, siis on see õlu, onju?

Belgias on 180 pruulikoda ja üle 1500 erineva õlle. Siia tulles arvasime, et ongi ideaalne, saame iga päev ühe õlle ära proovida. No jah. Alguses isegi tegime paar degusteerimisüritust, panime kõik kirja ja jagasime punkte, aga arvestades, et ma olen ikka väga suure osa siinolndud ajast olnud kas rase või imetav ema, siis liiga suurt õllejoojat minust olnud ei ole. Lisaks muidugi see väike pisiasi, et mulle õlu ei maitse. Ja ega need 1500 sorti kõik igas poes loomulikult saadaval ei ole ka. Seega meie lauale ei ole just liiga palju neist sattunud. Lisaks juhtus see, et Kaic avastas baasi poest Kaiseri nimelise ’delikatess-õlle’, mille kasti saab kätte veidi enama kui 6 euroga. See teeb liitri hinnaks siis umbes 0.7 eurot. Seejuures on see hind tema meelest täiesti ebaõiglaselt kohutavalt tõusnud 4 aastaga, sest esimesel aastal maksis sama kast vaid 5 eurot sentidega. Seega on meie õllegurmaani aastad siin kulunud peamiselt selle no-name õlle seltsis.

Mitmesse pruulikotta saab ka ekskursioonile minna ja nende toodangut degusteerida. Meil siin lähedal on üks pisike traditsiooniline, kus täitsa vahva ekskursioon korraldati ja pärast oleks võinud ennast makstud 6 euri eest üsna purjakile juua, kui soovi oleks olnud. Samuti saab enamusse kloostritesse, kus õlut tehakse, veidike ringi vaatama. Meie oleme käinud Chimays, Orvalis ja Maredsousis, kus küll õlle tegemises osas palju targemaks ei saanud, aga baaris nende toodangut mekkida oli niisama ka tore. Lisaks eksisteerib mitmeid õllebaare, kus sajad õlled sobivaimate juustudega paari pandud ja kindlasti ka kümmekond õllemuuseumi, kuhu me ühtegi jõudnud ei ole. Nii et õlleklutuur on vägev ja äri selle ümber veel vägevam.

Kuna ma ei ole kaugeltki mingi ekspert, siis ma ei hakka siin neid 1500 õlut sortide ja valmistamisviiside ja muu järgi lahkama. Mainida tasub ainult, et kui eestlase jaoks on tavaline õlu kuskil selline 5-6% ja siis mingid Sarvikud ja muud kaheliitrised monstrumid vist ka 8% (?), siis Belgias tundub keskmine õlu olevat 8-9% ja suur osa jääb sinna 10-13% juurde. On loomulikult ka tavalisi ‘lahjasid lurre’, nagu Eestiski vist viimasel ajal hullult populaarsust kogunud Leffe Blond. Lisaks on Belgias tavalised kõikvõimalikud maitseõlled – ennekõike kirsi aga tuhanded muud ka – šokolaadi, kookose, kanepi, banaani, kaktuse, kinoa, jne. Enamus marja-maitselisi on muuseas tõeliselt mõnusad ja mingi päris siirupi/mahlaga tehtud. Lisaks käib iga õlle juurde loomulikult oma spetsiaalse kujuga klaas. Et ei ole nii, et ostad ühe ‘õlleklaasi’ ja jood kõiki õllesid sealtsamast. Ikka 1500 õlut ja 1500 klaasi. Või midagi sarnast. Brugges on ka üks pirakas väljanäitus, kus kõik (?) Belgia õlled koos oma sobivate klaasidega rahvale nähtaval on.

Ja kuigi ma lubasin mitte detailidesse laskuda, siis edasise huvides peab manima, et kõige kuulsamad on siin kindlasti trappist õlled – need on spetsiaalsetes kloostrites munkade poolt (või nende järelvalve all) villitud õlled, mille müük on enamasti äärmiselt piiratud. Kokku on neid õllesid maailmas 11, millest 6 on Belgias. Kuna äritegemine ei ole munkade eluviisiga hästi kooskõlas ja trappist õlledele kehtib nõue, et nende tootmine ei tohi olla kloostri peamine tegevus, pruulitakse neid õllesid üsna väikeses koguses. Mis omakorda on teinud sellest hirmsa äri. Ja selles äris me siin hiljuti osalesimegi.

Nimelt on Westvleteren XII juba mitmeid aastaid valitud maailma parimaks õlleks. Ja saavutanud omamoodi kultusstaatuse. Ennekõike ilmselt siiski selle vähese kättesaadavuse kui ülima maitse tõttu. Nimelt see XII seal nime lõpus tähistab jah ei midagi muud kui kangust. Ehk siis 12% alkoholi. Õlle villitakse Sint-Sixtuse kloostris 5 munga poolt üliväikeses koguses. Ja seda ei ole võimalik osta mitte kuskilt mujalt kui kloostrist kohapealt kas klaasi või kuuspakiga kohalikust baarist või ettetellimisega kastiga. No ja loomulikult ka 10 korda kallima hinnaga mustalt turult. Kuigi õlut ostes annad ka pühaliku lubaduse seda mitte edasi müüa. Umbes nagu Europark, et nõustud juba sisenedes nende tingimustega. Samas näitas just hetk tagasi kiire guugeldamine, et õlut on võimalik üsna mitmest kohast osta. Ja seda umbes 10 korda kallima hinnaga, kui kloostrist. Aga no kui kogu kloostri aastane toodang on alla 50 000 liitri (võrdluseks – Saku toodab üle 100 miljoni liitri õlut aastas), siis ikka tekib defitsiit. No ja nõudlus ja pakkumine ja kõik muu.

Ehk et siis enne asjade lõplikku kokkupakkimist otsustasime siis selle õlle ka koju tuua. Süsteem on siis selline, et määratud päeval ja ajal tuleb helistada, proovida liinile saada ja siis saab endale kuni kaks kasti broneerida. Proovida liinile saada, sest peale sinu helistab sinna veel 85 000 inimest tunnis. Olin juba valmis kirjutama postitust, kus räägin, kuidas ma kaks tundi järjest kahe telefoniga 200+ kõnet tegin (tervitan siinkohal Rajorit ;)) ja ikka liinile ei saanud. Aga mingi ime läbi piisas vaid 30 katsest kui õnnestuski jutule saada. Tõele au andes olin küll ka varem kahel korral proovinud helistada, aga siis tõesti löögile ei pääsenud. Kõnede arvu kokku ei lugenud. Telefonis küsitakse auto numbrit ja öeldakse päev ja kellaaeg, millal oma kastid kätte saad. Samalt numbrilt kaks kuud helistada enam ei saa ja sama numbrimärgiga samuti kahe kuu jooksul väravast sisse ei lasta. Mis on kuuldavasti tekitanud olukorra, et inimesed helistavad mitmelt numbrilt samal päeval ja annavad kaks erinevat autonumbrit, mida siis nurga taga vahetamas käiakse kohale jõudes.

Aga et siis polegi muud, kui sõidad kokkulepitud ajal Sint-Sixtuse kloostrisse kohale, laod kastid auto peale ja maksad raha ära. Hinnaks on 40 eurot + taara + kast. Mustal turul on hetkel ühe pudeli hinnaks umbes 25 eurot ja kasti hinnaks 550 eurot. Targemad soovitavad enne veel kõrtsu poest läbi minna ja lubatud kaks kuuspakki ka ära võtta. Et siis peale kastide pealeladumist uuesti poodi minna ja loota, et müüa sind ei mäleta ning saad veel kaks kuuspakki per nägu kaasa haarata. Jätsime selle osa siiski vahele ja tõime oma lubatud 4 kuuspakki ka ära. Nii et kui keegi neid nüüd 10 korda kallimalt ära tahab osta, siis…. 😉

Tzatziki ja sambad

… ehk meie pirakas Kreeka puhkus.

Nagu siit äraminejatel kuidagi veidralt kombeks saanud, käisime ka meie veel enne asjade lõpliku kokkupakkumist väiksel tiirul Kreekas. Olime originaalsed ja ühelegi saarele ei trüginud, vaid tegime maismaal pisikese ringi. No sellise 2000 km pikkuse.

Alustasime Ateenaga, mille osas meil suuri ootusi ei olnud, aga minemata ka nagu ei saanud jätta. Kraadiklaas näitas 40 kraadi. Varjus. Ei ole just parim temperatuur varemete vahel kondamiseks, aga mis sa hädaga teed. Käisime koos teiste tuhandete turistidega Akropolise otsas Parthenoni vaatamas. Vedades endaga kaasa virisevat Hupsi, kes terve tee vingus, et päike on vastik ja tema ei taha päikest ja kuum on ja pange külma juurde. Endalgi oli päris kohutav sellise ilmaga, nii et ei saa talle seda pahaks panna, aga jube tüütu oli ikkagi. Ja ausalt, ei olnud suuremad asjad varemed. Piinlik peaks olema öelda? Ei ole. Mul mõlkus pea terve reisi meeles vanaonu Sass, kes perekonna legendi kohaselt sügaval nõuka-ajal Itaaliasse turismireisile pääses ja siis naastes kurtis, et veeti ainult ühelt kivihunnikult teisele. Paraku jah, lõppudelõpuks on need sambad ja kivikamakad ikka üsna sarnased ja eks neid ole erinevates maailma paigus juba nähtud ka. Aga no sai nimekirjast maha tõmmatud ka Ateena siis. Peale varemeid istusime tänavanurgal ja jõime külma õlut ja sõime jäätist. Jalutasime veel vanalinnas veidi ja lugesime Ateena nähtuks.

Teel oma ööbimiskohta 2 tunni kaugusel tegime veel peatuse Skydive Ateenas. Selle loogika järgi võiksid vabalt kõik Eesti langevarjuklubid ennast Skydive Tallinnaks nimetada. Igatahes asus see lennuväli Ateenast umbes 130 km kaugusel kuskil maisipõldude ja lipp-lipi-peal-lapp-lapi-peal mustlaskülade vahel. Küll aga ütlesid nad lahkesti, et võime kohe neile tööle minna, kui tahtmist on. No vaatab seda asja. Ööbisime mingis mahajäetud maju täis külakeses, kus hotelliomaniku sõnul oli veel 10 aastat tagasi 60 hotelli. Pidavat olema tegemist nö spa-linnakesega, kus kohalikud pensionärid tervendavatel vetel oma vanu konte käisid leotamas. Enne majanduskrahhi. Nüüd oli 250 elanikuga linnake üsna nukker ja vaikne. Aga sobiv (ja odav) peatuspaik poolel teel järgmisesse sihtkohta ja tagasitulles ka ülejärgmisesse.

See järgmine sihtkoht oli Meteora, mis kujutab endast kaljude otsa ehitatud 6 kloostrit sisaldavat orgu. Päris müstiline kant. Kõrged kaljusambad ja otsas pisike klooster. Üles viib ainult pikk trepp. Käisime kahes sees ka. Kaic proovis esimeses, pisemas, nalja teha, et ehh, ju seal ainult kolm munka elab. Pärast tuli välja, et siiki vaid kaks. Aga vaade oli lahe ja väike kirik nunnu. Järgmine oli kõige suurem sealsetest ja sisaldas lisaks hunnikule teistele turistidele ka muuseume, kus olid muuhulgas ka väga värvikad sõjaaegsed propaganda postrid munkadest, kes kaljude otsast saksa sõdureid alla lükkasid. Äärmiselt kristlik neist 🙂

Järgmine päev kimasime järgmiseid varemeid vaatama. Seekord kuulsaid Delfi omasid. Meie hinnangul olid huvitavamad ja kordades kenama asukohaga kui Akropolis. Sealses muuseumis pidas üks valvuritest vajalikuks meile öelda, et kui me nüüd kolmanda lapse teeksime, siis see tuleks kindlalt poiss. Käis ja katsus Dygulti kukalt ja juukselokki ja vandus, et raudselt on järgmine poiss. Oleks siis. Sest ei, järgmist ei tule. Aga varemed olid varemetes ja impressiivsed ja suurele mäele laiali laotatud, nii et Hups sai taas harjutada oma vingumist päikese ja temperetuuri teemadel. Aga vaatasime templid ja staadionid ja maailma naba üle ja tõmbasime joone alla. Edasi käisime vaatasime üle lähedal asuva suusakeskuse Arachova, kus endiselt lõõskava päikese käes oli küll raske mingit lund ette kujutada. Linnake ise oli aga nunnu.

Delfist viis tee järjekordsete varemete juurde Olympias. Kaic arvas, et need peaks ka ikka kindlasti üle vaatama. No kui peab, siis peab. Tee peal tegime väikse ujumispausi kuskil rannas ja õhtuks jõudsime hotelli. Hommikul vaatasime järjekordsed sambad ja kiviblokid üle. Ja selle aluse ka, kus enne iga Olümpiat tuli süüdatakse. No ja muuseumi. Liiga impressivset muljet ei jätnud see kõik. Aga no ikka Olümpiamängude sünnikoht ja nii. Oli veidi teistsugune maik asjal siiski. Päev oli veel noor, nii et võtsime suuna rannikule ja sõitsime niisama mööda Peloponnesuse läänerannikut ringi. Käisime Voidokilia rannas, põletasime tited ära, ujusime ja pikutasime niisama. Vahepeal hüppasime läbi Methoni kindluse varemete juurest ka, aga need olid kinni. Nii et ühed samabad ja kivihunnikud jäid vahele, kuigi väljast tundus päris paljulubavad. Öö Koroni-nimelises linnakeses, mis oli üsna võluv segu turistikast ja kohalikust kalurikülast. Sõime mere ääres päikeseloojangu taustal järjekordset tzatzikit ja souvlakit ja nautisime elu.

Vahelduseks varemetele alustasime järgmist päeva koskedega. Vana ‘hea’ Tom-Tom korraldas nii, et me ikka ka sel reisil korralikust off-roadist ei pääseks ja juhatas meid parkimisplatsile, kust 20 meetri kaugusel oligi üks pisike kosk pisikese tiigiga. No jah. Peale meie ei kedagi. Pidi küll miski suuremat sorti vaatamisväärsus olema ja Polilimnio pidavat ka mitmeid järvi tähendama, aga otsisime mis me otsisime, ühtegi teist koske ega ka matkarada kuskile mujale juhatavat ei leidnud. No sulistasime siis seal niisama kose all. Ära minnes ignoreerisime oma Tom-Tomi ja suundusime siltide järgi teisele poole. Ja meie suureks üllatuseks juhatas paarisaja meetri pärast silt ei kuskile mujale kui Polilimnio koskede juurde. No kobisime siis uuesti autost välja ja mõtlesime need siiski üle vaadata, kui juba tuldud sai. Kuna eelmine kosk oli põhimõtteliselt parkimisplatsil, haarasime tite kaenlasse, lükkasime plätud varba otsa ja rätikud kotti ja plaanisime pilgu peale visata. No ja siis sattusime 3 km matkale mööda kivikamakaid ja jõgesid. Plätudes. Titt Kaici kukil. Aga kosed olid kaunid ja vesi värskendav. Käisime ujumas ja nautisime niisama.

Aga et ükski päev Kreekas ei saa mööduda ilma varemeteta, seadsime auto nina Mystrase poole. Tegemist siis bütsantsi-aegse linna varemetega. Tee viis kõrgelt üle mägede. Sinka-monka, nagu Hups ütleb. 80 kilomeetrit ja 2 tundi. Vaated olid vaimustavad ja tited magasid. Ideaalne puhkus. Tited magasid aga ka siis, kui me kohale jõudsime. Seega läks veel eriti hästi – Kaic tahtis kõige kõrgemale kindlusesse ronida, kuhu mina endiselt 40-kraadise palavusega teps mitte minna ei viitsinud. Eriti mitte vinguva Hupsiga. No siis passisin mina autos, kuni Kaic kindluse ja vaated üle kaes ja pärast passis Kaic autos, kuni mina all-linna kirikute ja majade-tänavate jäänused läbi kondasin. Lapsed ikka magasid. Suurepärane korraldus. Lisaks hoidsime 12 eurot kokku, sest saime ühe piletiga hakkama 🙂 Muuseas, kõik varemed Kreekas maksavad 12 eurot. Ja mitte kuskil (varemetes siis, aga ka näiteks hotellides) ei ole võimalik kaardiga maksta. No et te teaks, kui minema peaksite.

Edasi viis tee mägedesse. Dimitsana küla oli meie äärmiselt nunnuks kodukülaks kahel ööl, kuni me kõrval asuvat Lousiose kanjonit käisime avastamas. Plaanisime väikese jalutuskäigu teha ja siis auto juurde tagasi minna, aga kuidagi kujunes nii, et kõmpisime/ronisime 7 km mööda kanjonit allavoolu. Matk oli muidu majesteetlik oma kõrgete kaljude ja kärestike ja kloostritega. Värvikaimaks hetkeks võib vist pidada seda, kuidas me Jessukese tagant varastasime ühes mahajäetud kloostris. Nimelt olin ma unustanud maha Dygulti mütsi, mis teda lõõskava päikese eest kaitseks, ja Kaic oli pähe võtnud, et mütsi peab siiski tekitama. Nii et kui me esimesse nö vahepunkti jõudsime, milleks oli vana kalju sisse ehitatud klooster, ja Kaic seal võrkseina taga laual mingit paberirulli nägi, leidis ta, et Jessuke kindlasti ei tahaks, et Dygulti aju üle kuumeneb ja skalp maha koorub, ja et ma peaksin võrgu vahelt läbi ronima ja paberi talle tooma. Suuremat sorti süümepiinade saatel ma selle ära tõin ja küünlad paljalt lauale vedelema jätsin. Olgu kõigevägevam mulle armuline! Loomulikult polnud sellest paberist mütsist sekundikski abi ja lõpuks sai lahenduseks ikkagi Dygulti enda lühikeste pükste kasutamine tema peakattena. Igatahes vaatasime üle erinevad kloostrid, mis kaljudesse ehitatud ja nautisime vaateid. Ja kannatasime Hupsi vingumist kuumuse ja päikese teemadel. (See laps on küll pigem talve- kui suveinimene. Või siis kevade-inimene. Aga plika, kes veel mõni kuu tagasi meiega kõikvõimalikke matku igasuguse virina ja jauramiseta kaasa tegi, oli sel reisil nagu ära vahetatud ja ainult kiunus, et tahab autosse külma.) Igatahes lõpuks jõudsime mingite varemeteni (kuidas siis muidu) ja Hups sai 11-kraadises jõevees hullata, kuni tellitud takso kohale jõudis. Õhtu möödus taas tzatziki ja souvlaki ja 6€/l majaveini saatel kanjoni serval.

Järgmisel hommikul oli aeg mägedest taas rannikule suunuda, nii et sõitsime Nafplio-nimelisse linnakesse, mis osutus väga võluvaks oma pisikeste tänavate, treppide, ranna ja kindlusega. Enne vaatasime muidugi üle järjekordsed varemed. Hiiglasliku Epidauruse antiikteatri ja ümbritsevad sambad ja kivihunnikud. Nafplios käisime ujumas ja vedelesime rannas ja jalutasime linna peal. No nagu ikka puhkusel tehakse. Vist. Kui just ei sõideta 300+ km päevas ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde.

Järgmisel päeval tegime väikese 5 km rannikumatka väikese kaljudevahelise lahesopi juurde, kus uhkes üksinduses rannarõõme nautisime ja isegi tittesid ära ei kõrvetanud. Ujusime ja peesitasime ja loopisime kive. Ja pärast loputasime ennast tee kõrvale veetud voolikute all üle ka. Kaic avaldas lootust, et ükski kohalik sünnitushaigla meie pärast 10 minutiks ilma veeta ei jäänud, kuni me vooliku lahti keerasime ja vee-ühenduse katkestasime. Õhtupoolikul ronisime üles kindlusevaremetesse ja uurisime seal bastioneid ja nautisime vaateid. Õhtu lõppes taas tzatziki ja odava majaveiniga. No ja liha ja jäätisega ka ikka.

Viimane reisi päev sisaldas endas Korintose väina üle vaatamist ja Ateena lähedaste randade ja rannikuga tutvumist. Ei midagi erilist. Ja ei ühegi vareme külastust. Nii et sambaid ei olnud. Aga tzatzikit siiski sai õhtul. Käisime ujumas ja pidasime rannas arbuusipiknikku. Ootamatult sattusime ka Maratoni väljadele, aga muuseumid ja ausambad ja varemed jäid meist külastamata. Igatahes oli sulnis suvine puhkus ja peale paari tundi ööund lendasime tagasi Belgiasse, mis võttis meid vastu meeldiva (ilma igasuguse irooniata) 13-kraadise suveilmaga. Mingeid antiikvaremeid ei taha tükk aega näha. Ja tzatzikist on ka mõneks ajaks isu täis.

 

Kõigi maade proletaarlased, ühinege!

Kaic tuli enne meid Eestist puhkamast tagasi. Lendas Brüsselisse, aga sealt edasi ei saanud. Pidi sõbra autoga järgi kutsuma – tegevus, mida me ummikute ja närvi- ning ajakulu tõttu pea iial ei harrasta. Aga rongid ei liikunud. Juba teist nädalat. Sest rongijuhid streigivad. Jälle.

Jõudsime tagasi Belgiasse, pöörasime kiirteelt maha ja ees ootasid prügihunnikud – majade ees kotid mitme nädala prügiga. Prügikotid ribadeks rebitud ja sodi lindude poolt laiali tassitud. Prügivedajad streigivad. Jälle.

Eile avastasin, et meile on saabunud tähitud kiri. Teatis kirja kättesaamise kohta käsib minna 10 km eemale linna postkontorisse. Viin Hupsi lasteaeda ja rallin Dygultiga postkontorisse. Pargin auto, maksan parkimise eest, tirin Dygulti autost välja, lähen postkontori ukseni ja… see ei avane. Sees on pime. Uksel olev graafik väidab, et kontor peaks avatud olema. (Siinkohal on paslik märkida, et postkontor on avatud 9.30-12.30 ja 13.30-17.00.) Tulen sama targalt koju tagasi. Pealelõunal võtan Hupsi lasteaiast kaasa ja sõidan uuesti postkontorist läbi. Ikka kinni. Tulen koju ja sõber google teatab, et… postitöötajad streigivad. Jälle.

See kõik vaid kahe viimase nädala jooksul. Muuhulgas on meie siinoleku jooksul leidnud aset lisaks:

• Kaks üldstreiki, mil suletud oli põhimõtteliselt kogu riik – haiglad, koolid, ühistransport, poed, ametiasutused, jne. jne. Sellest kirjutasin pisut ka siin: https://meiebelgia.wordpress.com/2014/11/24/tana-belgias/ Kolmas on planeeritud juuni lõppu.
• Rekkameeste mitmepäevane streik teemaksude vastu, mis seiskas liikluse suurel osal kiirteedest, kui rekkad kogu esimese ja teise rea kinni parkisid. Lisaks lõppes selle aktsiooni tagajärjel otsa kütus enamustes siinse piirkonna bensujaamades ning värske söök poodides. Millal te viimati olete näinud poelettidel valitsevat tühjust? No ikka nii, et saadaval on vaid kuivained ja tomatipastat? Meil oli see siin paar kuud tagasi. Päris veider vaatepilt.
• Taksojuhtide streik Uberi vastu, mis tekitas kaose suuremate linnade keskustes, kus taksojuhid lihtsalt suvalistes kohtades seisma jäid.
• Mitmeid lennujuhtide streike, mis on seisanud kogu lennuliikluse Belgia lennujaamades ja kogu Belgia õhuruumis.
• Kord kuus erinevate riiklike ametiühingute organiseeritud streike, mis vist küll juba kõik külmaks jätavad. Enamasti pikettide vormis Brüsselis, korra aga ka siinsamas baasi väravas. Huvitav, mida NATO oleks pidanud Belgia tööpuuduse ja madalate palkade osas ette võtma?
• Lugematul hulgal rongijuhtide streike ja põllumeeste streike ja pagasiteenindajate streike ja prügivedajate streike ja avaliku teenistuse töötajate streike ja laevajuhtide streike ja bussijuhtide streike, jne.
• Hetkel on muuhulgas käimas juba teist nädalat ka vangivalvurite streik. Ma ei tea, kas see tähendab, et vangid on nüüd kõik vabadusse lastud? Ok, tegelikult peavad nende töö ära tegema politsei ja sõjavägi. Jääb ainult üle oodata, millal nemad streikima hakkavad… Politsei muuseas juba planeerib streiki.

Ma arvan, et ainus riik, kus streigitakse rohkem kui Belgias, on Prantsusmaa. Võibolla Kreekas ka mõni aeg tagasi. Siin on reaalselt kogu aeg mõni streik käimas. Kas üleriigiline või regionaalne. Ühe valdkonna oma või suurem. Aga kogu aeg keegi streigib millegi vastu. Või millegi poolt? Tegemist tundub olevat mingi rahvusliku hobiga. Eesti inimesele vist veel erakordselt mõistmatu hobiga. No mida sa streigid – jätad prügi vedelema, kedagi nagunii ei huvita, ja ise pead pärast selle saasta kokku korjama; või jätad kaks päeva posti laiali vedamata ja siis pead kolmandal päeval kolm korda rohkem tööd tegema. Või tekitad tundide pikkusi ummikuid niigi räigelt ülerahvastatud maanteedel, vihastad kõik kaasmaalased välja ja tekitad enda ja oma ameti vastu vaid pahameelt. Milleks? Nagunii midagi ei muutu. Või siiski?

Lisaks tundub suurem osa streike olevat ka põhimõtteliselt vastuolulised – ametiühingud nõuavad ühelt poolt palga-, pensioni-, lastetoetuste tõusu ja rohkemate inimeste tööle võtmist, teisalt aga langetatagu koheselt pensioniiga, tulu-, käibe-, sotsiaal- ja aktsiisimaksu ning vähendatagu tööaega. Õige eestlane vist kehitaks sellisel puhul õlgu, tõmbaks vöö koomale ja äärmisel juhul kobiseks õhtusöögilauas või Delfi kommentaariumis, et küll see valitsus on ikka ****. No umbes nii meil kasinusmeetmete rakendamise puhul vist oli?

Aga siin on streikimine inimõigus. Või hobi.

Kõik müügiks ehk kogu käive on kasum

Meil on hetkel käimas projekt ‘kõik müügiks’. Kuna juulis peame kogu oma olemasoleva elu mahutama 32 kuupmeetri sisse ja nelja aastaga on kogunenud hämmastav kogus pahna meie elamisse, oleme proovinud viimasel ajal võimalikult paljudest asjadest vabaneda. Nii näiteks ärisime maha oma söögilaua ja -toolid, arvutilaua, nõudekomplekti, külalistetoa voodi ja muud kasutamiskõlblikku, kuid meile ebavajalikku nodi. Ma ei tea, mida selliste asjadega Eestis olles teinud oleksime? Kuna siin on aga spetsiaalne FB grupp, kus kõik baasis töötavad inimesed oma trääni müüvad, on seal äärmiselt mugav äri teha. Mingit suvalist pahna on sellisel viisil aga üsna piinlik müüa. Samas, ära visata nagu ka ei taha. Aga kõik panipaigad ajavad üle ääre ja garaaž on omandanud korraliku prügimäe väljanägemise. Seega otsustasime minna õnne proovima pühapäeva hommikusele kirbuturule Monsis. Olles otsustanud seal üritada maha ärida hunniku riideid, mänguasju, jalanõusid ja muud pudi-padi, sorisime läbi kõik sahtlid, kapid ja kastid, et leida veel kola, mida ei taha mitte Eestisse vedada. Lisaks tulid külla Eva ja Rui oma uhkete disainer-rõivastega, et meie müügiplatsi veelgi ahvatlevamaks muuta.

Seega, pühapäeva hommikul ärkasime kell 5, toppisime kastid autosse, jätsime tited Evale valvata ja kolistasime kirbukale kohale. Maksime 10 eurot kohatasu ja laotasime oma sodi laiali. Ja jäime ostjaid ootama. Kes, muuseas, olid ka juba täitsa olemas. Peamisteks tõmbenubriteks osutusid minu pea uued Nike’i tossud, mingid päikseprillid ja Kaici kandmata teksad. Neid tosse proovis jalga vist küll kakskümmend inimest esimese tunni jooksul. Hakkasime juba muretsema, et kui tossud müüdud, ei olegi enam miskit, mis kellelegi silma hakkaks või huvi pakuks. Vale puha. See on ikka täiesti hämmastav, millist jura inimesed on nõus kokku ostma.

Väike loetelu asjadest, mis me maha ärisime – plastmass ämber, vanad tennisepallid, 15 aastat vanad kõlarid, katkised tossud ja plätud, patareid, lõhnakuused, noad-kahvlid-lusikad, pann, mingitelt seminaridelt saadud reklaamkotikesed, hunnik CD plaate, pehme kilpkonn, vana püksirihm, kartulikoorimisnuga, kasutamata titekosmeetika, Kaici vanad nahkkindad, minu spordirinnahoidja, tühi kosmeetikakott, kasutatud muffinivormid, saag, pudeliavaja, töökindad, 5 paari 20 aastat vanu kõrvarõngaid, roostes pentanque’i komplekt, vana hommikumantel, jne. jne. Jaa, teksad ja tossud läksid ka müügiks. Kusjuures kasuliku kraami vastu, nagu igasugu titetarvikuid ja korralikud riided, praktiliselt huvi ei tuntud. Siiski, puhaskasum – 138 eurot. Lisaks Eva ja Rui teenistus.

Kõige rohkem hämmastasid aga ostjad. Tuleb, näpib mingit asja, küsib hinda. Kuuleb, et 0.5 euri ja ütleb, et oi, nii kallis. Et kui sul on x asja vaja, siis sa 50 sendi eest ei osta, aga 20 sendi eest ostaksid? Või saab teada, et riided on 1 eur tükk ja küsib siis, et kui ma 5 tükki võtan, kas saan kõik 1 euriga. Või vaatab Kaici kingi, hinnaks 3 euri, ja kukub virisema, et need on ju kantud. Või pakub 5 euriga müügiks oleva küünlajala eest 20 senti. Või tuleb, vaatab meie tasuta ära antavate asjade kasti ja kallab selle tervenisti omale kotti. Või ostab 1 euri eest 2 lõhnakuuske ja nõuab siis suurt kilekotti. Või seisab kasti kõrval ja nõuab, et noh, näidake mulle, mis teil siin on. Seda punast pluusi näidake. Ja seda sinist. No näidake, näidake nüüd. Või proovib tosse jalga, kurdab, et pigistavad. Aga hakkab hinda 1 euri võrra alla kauplema. Kui saad eur odavamalt, siis on parajad? Või korraldab suuremat sorti skandaali, kui sa hinda alla ei taha lasta. No et ikka naisel ei ole sobilik nii kange olla, ja et tulgu ma nüüd ikka talle vastu, mis ma siin jaman.

Nüüd on meid aga tabanud totaalne hasart leida veel võimalikult palju kräppi, mida proovida veel ühel kirbukal maha ärida. Käime ringi, silmad vilavad peas ja otsime nodi, mida rahaks teha. Kasuks ei tule fakt, et oleme hetkel Eestis minu vanemate juures suvitamas. See 10 aastat kasutult seisev videomakk ei mahu mulle vist Ryanairi käsipagasisse?

*Vabandame kõigi ees, kes oma kunagisi kingitusi siin pildil näha võisid 🙂

Suve toomas

Kuna kallis NATO andis eelmine nädal suisa kolm vaba päeva, ja kuna siin oli kevadega samasugune error nagu Eestis, ja kuna lehed on ENDISELT riisumata, seadsime sammud suve otsima. Seekord siis Lõuna-Prantsusmaale. Täpsemalt Provence-Alpes-Côte d’Azur regiooni.

Reede õhtupoole asusime teele ja laupäeva keskpäevaks olime oma esimeses sihtkohas – Carcassone’i keskaegses kindluslinnas. Tegelikult ei jäänud see just päris tee peale, aga peale seda, kui ETVs mingis saates linnakest näidati ja räägiti, et selle sõpruslinnaks on Tallinna vanalinn, oli Kaic pähe võtnud, te peame selle ära nägema. Nägime. Oli väärt väikest ringi küll. Tornidega, kitsaste tänavatega, nunnu. Ainult et mühises hirmus tuul. Ikka nii hirmus, et Hups suisa paaniliselt kartis minema lennata. Kondasime siiski linnakese läbi ja nautisime torne ja kitsaid tänavaid ja linnamüüre. Edasi suundusime mere äärde, kus pidi olema vana soolakaevanduse aladele ehitatud merre laudtee-matkarada. Leidsime selle üles ka, aga kuna tuul oli endiselt üle igasuguse taluvuse piiri ja külm oli ka, läbisime sellest esimesed 20 meetrit ja pöörasime siis autosse tagasi. Siis proovisime veel mingit kaljukallastega järve leida, aga sinna ei jõudnudki, nii et tutvusime kohalike väikelinnade elu-oluga. Õhtul käisime Sete linnakeses mereande ka söömas. Kaic on nimelt otsustanud, et tema uueks lemmikuks on austrid. Nii et kohe, kui ta mere lõhna tunneb, tekib tas vastupandamatu vajadus koorikloomade järele. Nii et läksime siis austreid otsima.

Järgmise päeva olime plaaninud loodust nautides veeta. Nimelt on Provences üks ranniku looduskaitseala Parc Naturale Camargue, kus lubati parvede viisi flamongosid ja karjade kaupa metsikuid hobuseid. Ilmselt olid aga mõlema liigi esindajad tuule ja külma eest kuskile kaugele peitu pugenud ja istusid oma koopas lõkke ümber soojas ja varjus. Tuul undas nimelt endiselt tugevusega 60 km/h ja sooja oli 15 kraadi. Paari flamingot siiski õnnestus silmata. Igasugune matkamise unustasime aga heaga ära. Sõitsime niisama mööda soist mereäärt ringi. Kuna oli 1. mai ja olin lugenud, et lähedalolevas Arlesi linnakeses pidi toimuma härjavõitlushooaja avamine, otsustasime seda minna vaatama. Põhiliseks tõmbenumbriks oli pidustuste toimumiskoht – 1. sajandil ehitatud amfiteater. Päris uhke paik. Sealne härjavõitlus ise on veretu – noor pull lastakse areenile lahti ja paarkümmend noormeest proovib ta sarvede vahele seotud linte ära tõmmata. Samal ajal kohalikud organisatsioonid ja ettevõtted proovivad teineteist üle trumbata summaga, mis lindi kättesaajale makstakse. Peamiseks vaatamisväärsuseks oli seejuures noormeeste osavus üle areeni ääristava kõrge seina hüppamisel. Paaril korral õnnestus ka tigedaks aetud pullil neile järgi hüpata, põhjustades pealtvaatajate hulgas erilist ärevust ja elevust. Lisaks härjavõitlusele toimus mitmeid erinevaid etteasteid hobustel. Sisu oli kõigil sama – kaks ratsanikku ‘võitlesid’ x eseme pärast. Nt pidi üks teisel käise küljest mingi lindi ära saama. Siis pidi üks kaitsma keskaegses kleidikeses naise poolt kingitud buketti. Ilmselt see jätkus veel erinevate esemetega, aga me otsustasime enne lõppu lahkuda, et oma järgmisesse ööbimiskohta jõuda.

Hommikul nautisime härra praetud muna ja peekonit ja kitsejuustu ning asusime teele Luberoni piirkonna mägiküladesse. Esimeseks osutus Gordes, mis oli äärmiselt nunnu ja lilleline ja pisike. Selline klassikaline romantiline Prantsuse mägiküla. Kuigi Provence’i kuulsate lavendlite õitsemisaeg on veel kaugel, vaatasime siiski üle ka sealsamas kõrval oleva, vist kuulsaima, lavendlipõllu mingi kloostri kõrval. Pisikesed rohelised tutid ja ei haisugi millestki lillast. Nagu oligi arvata. Järgmiseks võtsime ette Roussilloni. Äärmiselt nunnu, lilleline ja pisike. Ja punane. Küla on tuntud oma ookrikaevanduse pärast, millest tulenevalt on kõik majad erinevat ookri tooni – kollased, oranžid ja punased. Peale kitsastel tänavatel niisama sihitult kondamist võtsime ette ka väikese matka ookrikaevanduse radadel. No pigem jalutuskäigu. Ilus värviline oli. Järgmiseks oli plaanis veidi suurem linn – Avignon, mis on kuulus oma Paavstide palee poolest. Ega me suurt peale selle seal vaadanud-näinud ka. Enamuse ajast veetsime kakeldes teemal, kas nõmedam on see, et mina jätan asjad vedelema, või see, et Kaic sellest suure probleemi teeb 🙂 Õhtu lõpetasime kuulsa Pont-du-Gard silla-akvedukti juures. Hirmus suur ja impressiivne. Jalutasime üle ja imetlesime alt. Täitsa vägev oli, mis muud. Täitsa väärt seda 10 eurot auto parkimise eest. Nimelt on prantslased nii kavalad, et silda muul moel näha ei olegi võimalik, kui ühte kahest ametlikust parklast autot jättes. Või siis jala tulles. Tavahind on 18 eurot/auto, õhtupoole oli soodushind 10 euri. Kokkuhoid missugune.

Neljandat päeva alustasime taas praemuna-peekoni-kitsejuustu einega. Pakkisime asjad selles kämpingus kokku ja seadsime sammud Aix-en-Provence’i linnakesse, mis oma turgude ja vanalinnaga täitsa sümpaatse mulje jättis. Jalutasime niisama ja uudistasime elu ja inimesi. Edasi suundusime Marseille’ külje all olevale looduskaitsealale – Parc National des Calanques’i. Calanque on põhimõtteliselt paekivisse uhutud kitsuke laht. Ja mööda rannikuid kulgeb selliste lahtede ümber matkarada, mis ulatub mitmekümne kilomeetrini. Tuul oli endiselt selline, et Kaic sai vabalt Hupsi träkkima õpetada kivi otsas. Seda ta tegi ka, muidugi. Trotsisime siiski tuult ja tegime väikse 3 km ringi mööda kaljusid. Vaated olid vaimustavad ja matk igati mõnus. Selline klassikaline kaljud+türkiissinine meri on alati suht kindel kombinatsioon. Ilus oli igatahes. Turnimist ja ronimist oli ka omajagu, aga täitsa mõnus rada. Kuigi päeva lõpuks oli plaanis ka Cassise rannikut vaatama minna, olime üsna hilja peale jäänud ja võtsime seega suuna järgmise kämpingu poole.

Peale traditsiooniks saanud proteiinirikast hommikusööki ootas meid üks Riviera tuntuimad pärleid – filmifestivaliks valmistuv Cannes, kus uudistasime suisa vulgaarselt suuri jahte, kuulsuste käejälgi ja vanalinna. Tervest linnast õhkust sellist hea elu hõngu. Rikkad ja ilusad lõunatamas šampuse ja austritega ja muu selline. Loobusime siiski lõunasöögist ja suundusime mägikülla St Paul de Vence. Järjekordne nunnu, lilleline, kitsaste tänavatega mägine linnake, kus peale ringi kondamise ja jäätise söömise suurt muud teha ei olnud. Päeva lõpetasime Anitbesi linnakese rannikul. Linn ise meid ei huvitanud, aga sealse rannikuäärse matkaraja kohta olin kõvasti kiidusõnu lugenud, nii et otsustasime selle üle vaadata. 5 km sulneid vaateid ja üsna lihtsat rada. Täitsa toredad kaks tundi.

Järgmine päev tõi veelgi pärleid. (Hommikusööki pole vaja enam mainida ilmselt.) Ja teise riigi. Käisime printsil külas. Või vürstil? Või miks üldse on vürstiriigi valitseja prints? Mis riigi troonile ta tegelikult pretendeerib? Aga et siis Monacos käisime. Kaici suureks rõõmuks oli just üles pandud kõik atribuutika peatselt algava F1 GP jaoks. Tribuüünid ja boksid ja traataiad ja muu kila-kola. F1 ei ole kunagi mu suur lemmik olnud, nii et hoolimata Kaici jätkuvatest püüdlustest panna mind erutuma selle üle, et jalutame mööda stardikoridori või vasakul on boksipeatuste ala või et enamuse ajast vantsisime mööda ringrada ennast, jättis see kõik mind üsna külmaks. Pigem oli jube tüütu nende aedade ja metallkolakate vahel sõeluda. Vaated rikkus ka ära. Aga no panime oma sinise noole stardis siiski joonele. Muidu aga tatsasime niisama mööda linna ringi, vaatasime vahtkonnavahetust palee juures, uudistasime jahte, otsisime üles kasiino, ja ennekõike proovisime kõikvõimalikele Ferrari ja Lamborghini ja Porche ja muudele meestele mitte ette jääda. Sellist kogust luksautosid pole küll varem näinud tänavatel niisama ringi sõitmas. Kasiino ette olid need väljanäituseks ritta pargitud, nii et ajasime oma punase käru ka teiste vahele siis. Kasiinosse Kaic oma plätude pärast sisse ei pääsenud. Mina vaatasin üle. Välja tulin plussis. Seetõttu, et ei hakanud vajalikku 10 eurost hasartmänguluba soetama ja ennast registreerima.

Monacost sõitsime piki rannikut Mentonini, mis on põhimõtteliselt viimane Prantsuse linn enne Itaalia piiri. Peamiseks põhjuseks sinna minna oli lubatud vaimustav serpentiine täis tee. No reaalsuses istusime lihtsalt ummikus enamus aega. Vaimustavat seal suurt midagi ei olnud. Menton ise meid ei huvitanud ja me vist isegi ei tulnud autost välja. Selle asemel võtsime suuna järjekordse mägiküla, Eze poole. Ma ei tea, kas asi oli selles, et neid mägikülasid oli juba omajagu nähtud, või selles, et Hups ärkas pahas tujus ja torises suure osa ajast, või selles, et olime rumala peaga Dygulti seljakoti asemel kärusse torganud, mis treppide rohkust arvestades just kõige paremaks valikuks ei osutunud, või milleski muus, aga mingit liiga sügavat muljet see linnake ei jätnud. Jaa-jaa, nunnu ja lilleline ja kõik see muu. Kuigi Nizza oli meil alles järgmisel päeval plaanis, siis asjaolu, et see oli vaid 15 minuti kaugusel ja päeva oli veel piisavalt järel, sundis meid siiski sinna juba samal päeval minema. Nizza oli tore. Kuidagi õhuline ja avar ja vana ja kaasaegne ja kõik kokku. Hästi sümpaatse mulje jättis. Ja ilmselgelt on neil mingi diil selle Roussilloni ookrikaevandusega, et kõik oma majad peavad nad mõnd ooker-kollase või -oranži tooni värvima. Tegelikult tundus see diil enamusel rannikulinnadest olevat. Aga jah, Nizza oli kuidagi eriti nunnu ja mõnusa atmosfääriga. Selline chill. Igast kivist õhkus joie de vivre.

Reisi 7. päev osutus tõeliseks puhkepäevaks. Olles näinud ühte St. Tropez’ sarja osa, kus neiu laevalt merre hüppab, leidis Kaic, et me peame kindlasti selle (eestlaste jaoks?) kultuslinna ka üle vaatama. No ei tea, kas tegemist on tõesti nii hirmus populaarse sihtkohaga, või mängis rolli asjaolu, et tegemist oli kohalike jaoks vaba päevaga, aga istusime teel sinna lihtsalt poolteist tundi ummikus. Lohutuseks vaid see, et on ka koledamaid kohti ummikus passimiseks kui Vahemere vaatega rannapromenaad. Lõpuks jõudsime siiski kohale. Otsustasime taas väikese rannikumatka/-jalutuskäigu ette võtta. Lõpetasime esimese hooga aga umbes 500 m autost eemal, kui olime leidnud väikese varjatud lahesopi, kus end siruli visata. Ja teha see kohustuslik ranna-tunnike. Pikutasime veidi, otsisime klaasikilde (no neid mere poolt uhutud servadega, mis mulle alati äärmiselt kaunid mälestused lapsepõlvest Pirita rannas meelde toovad), viskasime lutsu ja vaatasime jahte. Lõpuks kõmpisime siiski oma 5 km edasi-tagasi mööda randa ära ja läksime vanalinna ka vaatama. Erinevalt teistest Riviera linnadest ei õhkunud sealt üllatavalt sellist rikkust ja heaolu ja suursugust elu. Jaa, jahid olid. Kohvikud olid. Kohvi hind oli 10 euri. Aga seda tunnet ei olnud. Muidu oli päris kena linn. Sõime kuskil purskkaevu serval kohalikku delikatessmagustoitu – Kirde saia keedukreemiga. Peenemalt öeldes siis tarte tropezienne’i ja kondasime terve linna wifiga kohvikut otsides läbi. Päeva lõpetuseks otsustasime mõnda järgmisesse rannikuäärsesse linna õhtust sööma minna. Ja istusime taas tunnikese merevaatega ummikus.

Järgmisel hommikul pakkisime oma (Kaici väitel) alama keskklassi kämpingumajakeses asjad kokku. Ütlesime mõttes kõrvalkaravanis peatuvatele poola ehitusmeestele hüvasti ja võtsime suuna mägedesse. Euroopa Grand Canyoniks kutsutava Verdoni kanjoni poole. Tiirutasime mööda lõputuid serpentiine muudkui üles ja alla, vasakule ja paremale ja hoidsime hinge kinni, et Hups oma hommikusööki (ja ikka sedasama praemuna-peekoni-kitsejuustu kombot) välja ei oksendaks. Läks õnneks. Tegime vist küll tervele kanjonile ringi peale. Vaated olid tõsiselt hingematvad. Võimsad. Vaimustavad. Sõitsime läbi route de crete’i, mis on selline 25 km pikk ja umbes 1.5 auto laiune serpentiin kaljuserval. Kõikide juttude ja märkide järgi ühesuunaline. Täpselt niikaua, kui umbes poolel teel esimene auto vastu tuli. Siis hakkas natuke hirmus. Aga ilus oli ka. Vaatasime üle eresinise veega Sainte-Croix järve ja otsisime üles planeeritud matka alguskoha. Mis asus muidugi täpselt risti teisel pool kanjonit, kus me olnud olime. Eelnevalt mingi külakese turismiinfost matka kohta uurides toonitas härra info-töötaja, et meie valitud matk on rangelt alla 8-aastasele keelatud. Rangelt. Mitte mitte-soovitatav, vaid keelatud. Otsustasime ennast sellest mitte häirida lasta ja mõtlesime, et vaatame üle, kuidas on. No arvestades, et olime eelmisel päeval vaese Hupsi suutnud rannas ära põletada ja rada oli tõesti veidi keeruline (loe: 300 m langust 2 km kohta mööda kivirahne), tuli ta siiski täitsa talutavalt toime. Vingus küll, aga kõndis ja ronis selle 6 km ära. Tervet matka siiski aja- ja heas tujus lapse puudusel ära ei teinud. Piirdusime alla kanjoni põhjas voolava jõeni ronimisega, pidasime maha väikse pikniku ja turnisime üles tagasi. 300 langusmeetrit ja 300 tõusumeetrit ja pea 6 km. 3.5 tundi. Sellega lugesime reisi lõppenuks ja asusime koduteele.

Järgmisel päeval tegime veel väikse peatuse Dijonis, sinepipealinnas, kust ostsime 3 purki sinepit, murdsime välja lukku pandud kirikust ja sõime jäätist. Ja selle kõige käigus käisime nagu muuseas taas 5 km maha. Lõpuks istusime veel tunnikese ummikus ja kui koju jõudsime, oli siin soojem, kui Lõuna-Prantsusmaal kogu reisi jooksul. Tõime suve kohale. Lehed on endiselt riisumata. Ja auto spidomeeter on märkamatult 3700 km edasi kerinud.

Fête de l’école

…ehk mis kell on liiga vara õlut juua?

Alustame algusest – kuskil kolm kuud tagasi ilmus Hupsi lasteaia vihikusse, mida kasvatajad oluliste sõnumite edastamiseks kasutavad, kiri teemal, et aprilli ühel laupäeval on lasteaias toimumas pidu. Küsiti lapse osalemise kohta. Kuna meil oli väike plaan enamus kevadisi nädalavahetusi kuskil jooksus olla, andsin teada, et Hups ei osale. Elu veeres vaikselt omasoodu ja peost enam midagi kuulda ei olnud. Ainult Hups oli lasteaiast tulles pidevalt rõõmus, et nad tantsisid.

Ja siis ühel päeval lasteada lapsele järgi minnes, ootas mind ees nutetud silmadega Hups, kes mind nähes uuesti nutma puhkes ja kukkus kaeblema, et kasvatajad ei lubanud tal tantsida. Möhh? Kasvataja siis sekkus murelikult, et no nad nüüd lõpuks vaatasid neid peol osalemise lehti ja kuna selgus, et Hups ei kavatse pittu tulla, ei saa ta kahjuks enam ka peo proovides osaleda. Möhh? Pakkusin siis, et äkki ikka saaks niisama koos teistega tantsida ja harjutada, isegi kui peole ei jõua. Kasvataja kannatlikult seletas, et kahjuks see ei ole siiski võimalik, kuna siis läheb kogu koreograafia sassi. Möhh? Ma igaks juhuks mainin, et jutt käib tosinast lapsest vanuses 2.5-4. Koreograafia? Luikede järve planeerivad? Aga no heakene küll. Lapse heaolu huvides ütlesin siis järgmine päev kasvatajatele, te muudame oma plaanid ära ja Hups tuleb peole ja kas ta nüüd, palun, saaks teistega koos tantsida. Päevad ja nädalad läksid, Hups oli rõõmus. Tantsis. Ainult vaene Peyton pidi nüüd üksi nurgas istuma, kuni teised harjutasid.

Lisaks saadeti vahepeal koju linnapea ja kultuurinõuniku allkirjadega ametlik kutse peole. Paluti allkirjastada luba last pildistada ja filmida. Jagati välja suured plakatid peo detailidega. Paluti tasuda peosöömaaja raha, kui on soovi lõunale jääda. Anti ette nimekiri toitudest, millest tuli valida ise kaasa tehtav roog. Saadeti info vajaliku kostüümi kohta. Ja kindlasti veel midagi.

Saabus siis kauaoodatud 23. aprill. Riietasin Hupsi nõutud teksaseelikusse ja valgesse T-särki ja sõitsime lasetaeda. Kell oli 10 hommikul. Lasteaia hoovis ootas meid suur lava, helipuldid ja videooperaator, toolide read, telgid ja lauad-toolid. Ja siga vardas. Ja baar. Menüüs õlu ja vein. Klaasiga ja pudeliga, punane ja valge, kirsi ja tume. Kell 10 hommikul. Lasteaia kevadpeol. Lapsed lava taga kostüüme selga ajamas ja uhked vanemad ootel, õlleklaas ühes ja sigarett teises käes. Õnneks ei olnud meil kummalgi Kaiciga sentigi raha kaasas, muidu oleks ta ilmselgelt tahtnud nende õllejoojatega ühineda.

Peo teema oli 80dad. Luikede järve ei olnud. Ja uskuge mind, mitte keegi ei oleks aru saanud, kui vaene Peyton oleks proovides osalenud aga esinemisele mitte tulnud. Ei olnud ka Entel-tenteli sarnaseid lastelaule, mida ühelt lasteaia peolt võiks oodata. Või mudilaste ringmänge ja tantse. Ettekandele tuli hoopis näiteks ‘Highway to hell‘, ‘Just can’t get enough‘, ‘We will rock you‘ ja ‘Forever young‘. Päris originaalne kava lasteaia peo jaoks, ma leian. Ja nii siis need tosin last külmetasid seal laval oma paljaste säärte ja lühikeste varrukatega, samal ajal kui jopedes-mütsides vanemad ja vanavanemad publiku hulgas veini trimpasid ja suitsu kõhvisid. Kasvatajad tantsisid kangelaslikult lava ees ja taga kaasa ja togisid mudilasi, et need õigel ajal liigutaksid. Lapsed ise olid tublid – vaid paar tükki puhkes lahinal nutma, kui lavale ronisid, aga kõik said oma etteasted tehtud ja külm ühtegi kehaosa ei tundunud ära võtvat. Kokkuvõttes selline koomiline aga äärmiselt südamlik pooletunnine etteaste.

Kuna ilm oli külm ja tuuline, Hups nõudis kommi, mille jaoks meil raha ei olnud, ja siga me sööma jääda ei plaaninud, jäi meil nägemata ja 4. aastaste esitluses Village People’i ‘WMCA‘ ja ‘In the Navy‘. Ja kostüümide järgi otsustades midagi kankaani ja flamenko vahepealset. Kahju. Kui Kaic mitme tunni pärast lasteaiast mööda jooksis, siis viimased pidulised olid just lahkumas. Ei olevat silmnähtavalt tuikunud. Hea seegi.

Ja hommikustest alkoholitarbimistest töökohal kirjutab Kaido peagi ehk ka.

P.S. Positiivse poole pealt peab mainima, et õnneks ei kohustatud meid seekord oma lapse käsitööd ostma. Nagu seda tehti lasteaia jõuluturul, kus ma olin sunnitud soetama 3 euro eest Hupsi poolt klaasipurgist valmistatud küünlajala ja 5-eurose puidust alusele liimitud termomeetri. Mis muuseas ei töötanud. Mida ma loomulikult irooniliselt ka kasvatajale mainisin, kes seepeale järgmisel lasteaiapäeval võttis sahtlist kotitäie termomeetreid ja pakkus, et võime uue valida ja katkise välja vahetada. Järgnes minupoolne pikk ja hädine selgitus, et ma ausõna tegin ainult nalja ju. Tuleb välja, et huumor ei olegi kultuurideülene…